Tööjuubel – Triinu Jesmin

Sul täitus veebruaris 10 aastat Tallinna Ülikoolis töötamist. Kuidas Sa ülikooli tööle sattusid?

Tegelikult andsin ma oma esimese andmeanalüüsi loengu juba 2008. aastal käsunduslepingulisena ning sellest ajast alates olen ma teinud seda nii Tallinna Ülikoolis kui ka Haapsalu kolledžis. Püsileping sai sõlmitud alles peale doktorantuuri astumist. Selle kohta, kuidas see kõik alguse sai, on tore lugu. Nimelt olin mina nende viimaste hulgas, kes astusid õppima 4+2 süsteemi järgi ning kuna ma sain viimasel kursusel emaks, siis minul ei võimaldatud enam lõpetada, mistõttu olin sunnitud uuesti sisse astuma psühholoogia õppekavale. Läbides teistkordselt bakalauruseõpet ning andmeanalüüsi kursust oli minu õppejõuks Kairi Osula, kes kirjutas mulle kursuse lõpupoole kirja, küsides muuhulgas, kas ma tahaksin seda ka teistele õpetada. Ma pidasin seda esialgu naljaks, aga tuli välja, et tal oli tõsi taga ning nii ma selle väljakutse vastu võtsingi. Teise poole kohaga teen tõsimängudega seotud teadust. Olen mõlema töö käigus väga palju õppinud, avastanud ja kogenud ning tänu sellele arenenud.

Nende aastate jooksul näeb ja kogeb ühes organisatsioonis nii mõndagi. Kuidas on Sinu arvates Tallinna Ülikool muutunud? Kuhu ülikool Sinu arvates suundub ja mis peaksid olema tuleviku sihid?

Kuna mina alustasin oma teekonda Tallinna Pedagoogikaülikoolis, siis kõige suurem muutus ongi Tallinna Ülikooli sünd ja kasvamine. Ennustamine on tänamatu tegevus, mistõttu ma ei oska öelda, kuhu ülikool suundub aga arvestades neid probleeme, mis osaliselt juba kohal on näiteks alarahastus ja järelkasvu puudumine ning probleemid, mis seisavad ees nagu maailma poliitiline ebastabiilsus ning kriisid, siis ma kardan, et ülikool võib toppama jääda niinimetatud survival mode. Aga ma loodan, et meie ülikool julgeb teha raskeid otsuseid ning võtta jõulisemalt targa eluviisi eestvedaja rolli kogu ühiskonnas – meil on väga palju head, mida pakkuda kogu maailmale, kui see vaid jõuaks ka ülikooli seinte vahelt välja otsustajateni.

Mis on möödunud aastatest Sulle kõige eredamalt meelde jäänud?

Ma arvan, et need inimesed, kellega mind see teekond kokku on viinud. On neidki, kellega enam kohtuda ei tahaks aga olulisemad on need, kellega oleme seljad kokku pannud ning rühime igapäevaselt "maailma päästmise" teed. Näiteks meie õhinapõhine uurimisgrupp SEEMIK. Ka rahvusvahelisel tasemel olen leidnud endale kolleege, keda julgen nimetada sõpradeks. 

Milliste tööväliste tegevustega Sa endal sära silmis hoiad?

Neid tegevusi on väga palju – ma olen omandanud traditsioonilise palkmajaehitaja ning vahvärk ehitaja paberid, et töörutiinist välja astuda ning teha midagi täiesti väljaspool enda mugavustsooni. Püüan elada võimalikult nullkululist eluviisi: mul on suur permakultuuraed ja mitu kasvuhoonet. Tegelen loomade, toidu ja asjade päästmisega. Hetkel on mul kodus lisaks kukele ja kanadele, kaks karusloomafarmist päästetud villakhiirt ehk tšintšilljat uhketes vanustes (16 ja 14) ning lisaks Eesti Loomakaitse Seltsi poolt loomapoest võõrandatud hambumusprobleemiga kääbusküülik. Hiljuti saatsin oma päriskoju minu juurde poegima toodud hoiukassi, kelle pojad leidsid oma kodud juba sügisel. Vahel näpistan aega, et käia ka kontserditel ja teatris.