Jaana Taar: „Mind käivitab see, kui miski tundub võimatu"
11. veebruaril on rahvusvaheline naised teaduses päev, mille eesmärk on esile tuua naiste ja tüdrukute oluline roll teaduse arengus. Sellega seoses uurime ka loodus- ja terviseteaduste instituudis märkimist väärt teadlastelt, millised projektid neil parasjagu käsil on ning kuidas nad oma eriala juurde üldse oma tee leidsid. Dotsent Jaana Taar on Eestis esimene, kes omab kodunduse valdkonna doktorikraadi ning seletab, et kuigi seda ei osata sageli teaduse vaatest avada, on kodundusel kokkupuuteid teadusega rohkem, kui esmapilgul paistab.
Kuidas jõudsite te oma eriala ehk kodunduse juurde?
Keskkooli lõpetajana valikuid tehes ei osanud ma ettegi kujutada, et võiksin töötada ülikoolis dotsendina, osaleda teaduskuuringutes ning rahvusvahelistes projektides. Ometi on iga tehtud samm kirjeldatuni jõudmisel olnud omas ajas loomulik. Läksin kõhklevalt õppima käsitöö ja kodunduse õpetajaks ning diplomiõppe järgselt töötan ülikoolis. Jah, sel teel on olnud mitmeid toetajaid, kuid mitte konkreetset elumuutvat kogemust või isikut, kes mu otsuseid selles suunas juhtinud oleks. Pigem olen aastate jooksul oma võimeid tundma õppinud ja olnud avatud muutustega kaasa minema. Oma osa on ka jonnakal suhtumisel – mind käivitab see, kui miski tundub võimatu. Töö kõrvalt tegin ära magistrikraadi, et suunduda edasi ka doktoriõppesse. Kuna Eestis erialase doktorikraadi tegemine võimalik ei olnud, omandasin kraadi Helsingi Ülikoolis ning olen seega Eestis esimene, kel doktorikraad kodunduse valdkonnas.
Mõtestades koostöist õppimist ning harjutades koosmõtlemist on võimalik jõuda selleni, et õpilased toetavad üksteise arengut ning õpivad kaaslaste kogemustest.
Millised uuringud ja projektid on teil hetkel käsil? Millest need on?
Minu peamine huvi on seotud kodunduse õpetamisega ning ainevaldkonna arenguga. Kuna Eestis on tegemist väheuuritud valdkonnaga, siis jagub uurimisvõimalusi küllaga. Oma doktoritöös uurisin õpilaste vahelist koosmõtlemist. Näen, et koostöine õppimine, mis on kodunduse tundides üsna tavapärane, on nutikalt korraldatuna võimas meetod aineüleste oskuste õpetamiseks ning teadmiste lõimimiseks. Ka tehtud uuring kinnitas, et kodunduse tunni kontekstis on õpilastel palju tööriistu (näiteks toiduainete pakendid, tööjuhised, aga eelkõige kaasõpilased), mis aitavad erinevates olukordades lahendusteni jõuda. Mõtestades koostöist õppimist ning harjutades koosmõtlemist on võimalik jõuda selleni, et õpilased toetavad üksteise arengut ning õpivad kaaslaste kogemustest.
Hetkel juhin kaht rahvusvahelist strateegilise koostöö projekti. Just lõppenud LEAD-projekti raames otsisime koos põhjamaade partneritega uuenduslikke võimalusi digivahendite mõtestatud rakendamiseks kodunduse tundides. Praktilise toiduvalmistamise tunni käigus jääb digivahendi potentsiaal kasutamata, see täidab suure tõenäosusega vaid illustreerivat rolli või pakub võimalust tehtut jäädvustada. Samas on õpetajal kodunduse temaatika laiema käsitlemise jaoks vaja töökindlaid ideid ja materjale, et jätkuks julgust õppetöösse digitaalsete vahendite kasutamist planeerida. Ühistööna töötasimegi välja sellised õpitegevused, milles õpilastel oli aktiivne roll teadmiste ülesehitamisel, kusjuures digivahendid toetasid õpilaste õppimist. Jätkuprojektis püüame aga kaardistada tegevõpetajate häid praktikaid distantsilt kodunduse tundide õpetamisel. Näiteks on ainespetsiifikast lähtuvalt kodunduse õpetamisel kogetud väljakutseid praktiliste oskuste õpetamisel, nende hindamisel, aga ka rühmatööde organiseerimisel. Need on väljakutsed, mille tõi esile koroonapandeemia, kuid mis kuvavad taas hästi seda, et praktilises õppeaines ei ole digivahendi potentsiaal täiel määral kasutatud.
Kirjelda palun mõnda meeldejäävat või naljakat seika, mis ülikoolis töötamise jooksul juhtunud on.
Töötan ülikoolis aastast 2004, selle aja jooksul on juhtunud nii mõndagi. Esimesena tuleb meelde aastatetagune kogemus, kui tegime koos tudengitega rektori vabariigiaastapäeva vastuvõtule suupistelauda. Eeltöö oli põhjalik ning tegevused mitmel korral paberi peal „läbi mängitud“, kuid nagu ikka, veavad ka parimad plaanid aeg-ajalt alt. Midagi ootamatut ei juhtunudki, kuid aeg kadus kiiremini kui planeeritud. Sel korral mõistsin, et idealistina ei ole mõistlik võtta endale ülesannet, milles pean mõned etapid usaldama kellelegi teisele. See oli paras närvide mäng. Vastuvõtt toimus, toit oli kenasti laual ja äpardusi ei juhtunud. Lõpp hea, kõik hea!
Teadusel on oma oluline osa, kuid seda ei saa täita eraldiseisvalt, kitsalt oma valdkonda uurides. Samuti ei jõuta tulemuseni siis, kui muutused tehakse ära ilma üksikisiku vajadusi ja harjumusi arvestamata.
Lisaks teadusele – kas teil on ka mõni hobi või tegevus, mis keha ja vaimu virgutab? Mis teid elus inspireerib ja sütitab?
Mulle pakub rahuldust, kui saan midagi oma kätega teha. Olgu selleks siis käsitöö, keraamika, piparkookide glasuurimine või lastega meisterdamine. Mida detailsem on tulemus, seda nauditavam. Lisaks meeldib mulle väga Eestimaa loodus, selle ehedus ja ilu. Veedame perega sageli aega matkaradadel, seenemetsas või põnevaid kohti avastades. Jala, ratastel või muid abivahendeid kasutades – vahet pole, proovida võib ju kõike. Värskes õhus liikumine on mitmeti kasulik, virgutabki just nii keha kui vaimu. Püüan lastega koos kasvades ka ise uusi väljakutseid proovida ning oma kogemuste pagasit laiendada. Arvan, et inimene pole kunagi liialt vana, et midagi uut õppida. Sel talvel näiteks lihvime tütrega ühiselt murdmaasuusatehnikat.
Kuhu teadus liigub?
Kodunduse vaatest näen kahte olulist suunda. Esiteks on ressursside ammendumisel oluline leida innovaatilisi võimalusi argipäevaste vajaduste rahuldamiseks – toit, transport, eluasemega seotud vajadused jm. Hetkel järjest enam kõlapinda leidvad kestlikkus ja rohepööre sellega tegelevadki, otsides lahendusi elukeskkonna kestlikumaks jätkamiseks. Näen, et siinkohal on tulemuslikkuse saavutamiseks vajalik erinevate huvigruppide ning valdkondade koostöö. Teadusel on oma oluline osa, kuid seda ei saa täita eraldiseisvalt, kitsalt oma valdkonda uurides. Samuti ei jõuta tulemuseni siis, kui muutused tehakse ära ilma üksikisiku vajadusi ja harjumusi arvestamata. Uued tooted, innovaatilised lahendused ja riiklikud otsused ei leia rakendust, kui kodanikud kaasa ei tule. Siinkohal on kodundusel hea positsioon, sest see on valdkond, mis puudutab meid kõiki ning võib osaleda vahelülina, ka selles kontekstis.
Teiseks olen koostöö vajadust tajunud ka hariduse kontekstis ja seda laiemalt kodundusõppe kontekstis, püüdes erinevate uuringute kaudu mõista näiteks formaalse ja mitteformaalse õppimise seotust või õpilaste teadmiste ülekandmise toetamise võimalusi. Aga ka õpetamise seisukohalt, uurides õpilaste-õpetaja ning õpilaste endi vahelist suhtlemist ja (koos)mõtlemist. Kodundus on selles mõttes hea õppeaine, kus lisaks ainealastele teadmistele ja oskustele on mugav toetada ka ainete üleseid oskusi, näiteks 21.sajandi oskusi – kriitiline mõtlemine, suhtlemine, koostöö ning loovus.
Rääkige ühest viimasel ajal loetud raamatust, mida soovitate lugeda ka teistel. Miks seda teisele soovitate?
Me teeme ülikoolis väga erinäolist teadust. Kodunduse valdkonda ei osata sageli teaduse vaatest avada. Ega see olegi eraldiseisev teadusharu, kuid kokkupuuteid teadusega on rohkem, kui esmapilgul paistab. Olen siinkohal avanud kodunduse teaduspoolt peamiselt haridusteaduste vaatest, kuid see on vaid üks võimalus. Kel on huvi otsida teadust oma argielust (kodundusest), võib sirvida Marty Jopson’i raamatuid „Argielu teadus“ või „Toiduteadus“ ning märgata ka muid vaateid.
